Wednesday 24 October 2018

Äkki ikkagi ülikool ei ole minu jaoks....


Ma päris pikalt mõtlesin, et kas kirjutan või ei ja kui kirjutan, siis kui põhjalikult ja avatult, sest teema väga isiklik. Samas mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et peaks kõik võimalikult ausalt kirja panema, sest a) endal hea meelde tuletada edaspidi; b) teistel ehk teatavat sorti innustust võimalik saada.

Keeruline on leida alguspunkti, aga võib-olla veelkord üle korrata, et mul on ikka kuramuse hea meel, et ülikooli sisse otsustasin astuda ja sisse ka sain. Väga palju on positiivset ning sisemine motivatsioon on hüplik, aga suures pildis väga kõrge. Mul võttis veidi aega, aga nüüd saan tunnistada, et antud hetkel ülikool minu jaoks esikohal. Sügisest peale käis minus sisemine võitlus, sest tundus kuidagi vale panna enda isiklikud ambitsioonid esikohale... Koolis töötades nagu ei tohiks nii, õpilased peaks olema number üks. Samas üks väga lihtne näide on, et lennukis kõigepealt paned endale hapnikumaski pähe ja alles siis hakkad teisi aitama. Ehk kuidas ma saan aidata noori, kui ma ise ei ole tasakaalus ning selleks, et tasakaal tekiks, pean olema veidi "isekas" ja prioriteedid ümber seadma. 

Loomulikult ei tähenda see, et ma tööl jalad seinale viskaks ja midagi ei teeks, kuid see tähendab, et vähem energiat on töö jaoks ning selle arvelt teen ma kuskil/miskit vähem kui eelnevatel aastatel.... Ma täpselt ei tea, kuidas energia jaguneb, aga üks koht, mis kindlasti ei tohi kannatada, on väärtuspõhine juhendamine, mis suures pildis tähendab, et inimlikud väärtused eelkõige ning siis kõik muu järgi. Detailide osas on enamus läbimõtlemisel veel ja protsessi käigus avastatav, kuid üks asi on selge, kus lappama on läinud ehk siis miski, mida tahtsin hästi teha, kukub välja väga kehvasti....

Huvitav minu enda jaoks ongi, et see üks asi, mida ma nii väga tahtsin hästi teha (ja nüüdseks olen leppinud, et ma ei saa hakkama), vallandas emotsionaalse tormi, mis viis mu mõtted nii kaugele, et tõsiselt mõtlesin ülikoolist paberite välja võtmisele. Irooniline või mis, kui lugeda üle-eelmist lõiku.

Eelnev ülestunnistus ongi põhjus, miks seda postitust kirjutada tahtsin - isegi siis, kui kõik tundub väliselt hästi, võivad asjad väga kiiresti väga halvaks minna (siia meeldetuletus - samamoodi võivad asjad tagasi heaks minna). Tundub hästi väljendub minu puhul selles, et ma olen ülikoolis aktiivne, käin kohal ja töötan kaasa, üritan kursusel silma peal hoida ja lobisen enda kohta hämmastavalt palju, organiseerin kursuse kohtumisi ja üritan positiivsust süstida. Samas peale teist õppenädal ja enne kolmandat ehk siis viimased paar nädalat olen olnud seisus, kus nutsin Diana õla najal ja teatasin, et ma enam ei jõua lihtsalt ning veetsin õhtupoolikuid ema juures diivanil telekat vaadates, sest ma tõesti tundsin, et pole mõtet pingutada ju - liiga palju on teha ja pole lihtsalt inimlikult võimalik seda kõike ära teha. Ainus tee tundus ülikoolist paberite välja võtmine, sest kõik muu tundus kohustus, mida peab tegema, ülikool samas kõrval tore meelelahutus, millest energia puudusel peaks loobuma.

Samas ei taha ma öelda, et ülikool kui meelelahutus oleks käkitegu. Kaugel sellest... Ma jooksen pidevalt ajaga võidu, et kodused ülesanded õigeks ajaks esitada ja pidev kahtlus, et kas ma ikka sain asjast õigesti aru või mida seal ülesandes teha tuleb, omavad pärssivat mõju. Täna üks õppejõud ütles, et ülikooli sisse saamine on raske, aga sealt paberiga välja saamine on kerge. Ma tahan vastupidist väita - koha saamine ülikoolis oli käkitegu, lõpetamine ei tundu üldse nii lihtne. Võib-olla on küsimus selles, et olen seadnud endale isiklikult väga kõrged eesmärgid. Alla cum laude tundub läbikukkumine. Loomulikult ei tähenda see, et ma töötaks vaid tulemuse nimel, kuid antud tulemus näitaks, et ma olen võtnud baka õppest maksimumi ja vastavalt oma võimetele. Võib-olla kõrged eesmärgid on üks põhjustest, miks juhe kokku jooksis, sest mõned esimese semestri ained tunduvad juba sellised, et eesmärk saab põrmustatud peale esimest eksamisessi.

Lõpetuseks ma nii väga tahaks, et ma suudaks panna kirja lihtsad nõuanded või punktid, et mida peaks sellises olukorras tegema, aga see pole nii lihtne... Ma ei suuda praegu isegi antud situatsiooni puhul välja mõelda, et mis siis pea selgeks lõi, aga võib-olla olulised märksõnad ongi aja maha võtmine mõneks päevaks, suhtlemine-suhtlemine-suhtlemine (!) ja endale tunnistamine, et kõike ei jõua ning siis tegutsema hakkamine nende asjade kallal, mis on kas väga meeldivad või väga rasked või vajavad kindlasti ära tegemist.... Iga tehtud asi annab lükke järgmise asja tegemiseks ning on üks raskus südame pealt vähemaks. Klišee on, et teekonna lõppu jõuab vaid siis, kui hakata astuma üks samm korraga... Ja pole mõtet analüüsida iga sammu, et kas sai õigesse kohta jalg pandud - kui karu lõksu just ei astunud, siis kõik hästi :D

Friday 19 October 2018

Natuke nagu kiusamine....

Üks tavaline päev õpetaja/juhendaja elus, mis ei ole kunagi täpselt samasugune nagu kõik need eelnevad....

On palju põhjuseid, miks mulle meeldib see, mis ma teen. Ma üks hetk jõuan ehk selleni, et panen need kirja ja saan ühe hiigelpika nimekirja. Samas on aga mitmeid põhjuseid, miks mulle ikka absoluutselt ei meeldi see, millega ma oma töökohas kokku puutun.

Olgu alguses kohe öeldud, et mul oli täna kokkuvõttes hea päev - ma esitasin ühe ülikooli ülesande, mul oli väga äge huviring, kus lapsed tegutsesid minust iseseisvalt, kuid üksteisega koostööd tehes ning reaalsed tulemused tulid, klassi koristamine toimus mõistlikus ajaraamis ja klass sai ka tegelikult korda ning Kahoot tunnikontrollid on geniaalne idee.

Geniaalsed on nad just sellepärast, et õpilased saavad kohest tagasisidet (mis vastavalt isemääramisteooriale on üks olulisi sisemise motivatsiooni tõusu tegureid*), koheselt ka tulemuse teada ning vajadusel koheselt ka vigadeparanduse ning järeleaitamise ära teha. Lisaks ei ole mingit paberi määrimist ja mul tööde parandamist ning ma saan teha analüüsi vastuste põhjal, milliseid küsimusi kõige rohkem valesti vastati ehk saan enda õpetamismeetodeid parandada ja arendada ning tean, milliseid teemad kas õpilastele raskemini arusaadavad on või siis minu poolt kehvemini selgitatud/õpetatud.

*Vot sellised targad asjad jäid ülikooli kodutööst meelde! :D

Mis siis aga nihu läks? Ma pean alustama sellest, et ei ole vahet, kus koolis ma olen või milliste lastega kokku puutun, kiusamine on teema, mis on täiesti universaalne teema ja mul on väga raske seda öelda, aga seob kõiki mu õpilasi. Kui muidu on koolidel ja vanuserühmadel erinevused sees ning iga laps on omamoodi äge indiviid, siis kahjuks kiusamine on teema, mis on igal pool keeruline ja kõigi jaoks oluline. Olen istunud nutvate poistega, kes räägivad mulle, kuidas neid kiusatakse ja robootikatunnist on suur osa läinud selle peale, et iga laps tahab rääkida oma kiusamise loo, mis tema või sõbraga või kellegagi juhtunud, mida nad pealt on näinud. Olen andnud nõu ja selgitanud ning arvasin, et olen kõike näinud ja kuulnud, aga täna lisandus veel üks seik. Nimelt olin mina kiusatav.

Eelnevalt mainisin, et tegime Kahoot tunnikontrolli õpilastega. Olin mängu sisenemiseks koodi tahvlile kuvanud ning õpilased sisestasid oma seadmetesse seda ja nö logisid sisse enda nimedega. Äkki tuleb ekraanile nimi "Mai on p***". Ma tunnistan, et esimese hooga vajus suu lihtsalt lahti, sest ma ei suutnud uskuda, et keegi nii loll on, et sellist asja teeks. Minu suureks hämmastuseks hakkasid õpilased ise süüdlast otsima ning kuigi alguses oli tunne, et üks poiss klassis, siis jõudsime kiiresti järeldusele, et klassi klaasseina taga oli keegi piilumas käinud ning väljast poolt klassi kiusamine toimub. Viskasin küll Kahootist välja sobimatu nimega mängija, kuid ta ronis tagasi, seekord siis "Mai on n*****" nime all. Kuna selle koodiga tunnikontrolli teha ei saanud, siis tuli uus mäng teha, kõik 15 õpilast, kes soovisid tunnikontrolli teha, pidid uude mängu end sisse logima ja kogu protsess oli loomulikult aega varastav ja häiriv. Kui tunnikontroll tehtud sai, siis üks poiss klassis, kes oli näinud akna taga kakerdajaid ja potentsiaalseid huligaane, läks luurele ning leidiski üles süüdlase. Selle asemel, et tunnikontrollide tulemustega tegeleda, pidin hoopis kaagiga rääkima minema. Kiire vestlus viis selleni, et süüdlane oligi käes. Kuna aga antud hetkel olid minu jaoks olulisemad 15 õpilast klassis, kellel õigus õppetööle, siis läksin klassi tagasi ning olukord jäi hetkeks pooleli. Pärast saatsin klassijuhatajale kirja olukorrast ning tunnistan, et huviga ootan, milliseid seisukohti võetakse õpetaja vastu suunatud küberkiusamise vallas.

Lõpetuseks kirjutan hoopis positiivsetest asjadest, mis olukorraga kaasnesid. Esiteks olen endaga täitsa rahul, sest olukord oli keeruline, kuid tulin sellest auga välja ning kuigi teatud asju pidi tunnis kiirmeetodil tegema, sai kõik vajalik ikkagi tehtud ning kõik tunnis olnud õpilased said rahuliku südame ja läbitud tunnikontrolliga vaheajale minna. Teiseks oli klassis olnud õpilaste reaktsioon väga mõistlik - ei olnud mingit naeru, et küll nüüd tehti head nalja õpetaja kulul, vaid tõesti olid ka noored ehmunud ning tahtsid kindlaks teha, kes süüdlane on. Kolmas ja ehk kõige kasulikum oli, et üks poiss julges öelda, et see on natukene nagu ju kiusamine.... Samas oli ta kahtleval seisukohal, et kas õpetajat ikka saab kiusata. Selle poisi lause aga avas ukse teemasse, kus sain öelda, et jah, nii tõesti on, see on kiusamine, aga vaadake ja jätke meelde, et see tekst tahvlil ei ütle mitte midagi minu kohta, vaid näitab kiusaja kehva huumoritaset ja kehvemapoolset haritust. Loodetavasti järgmine kord, kui keegi neist noortest kiusamisega seotud situatsiooni satub, siis nad käituvad sama auväärselt nagu täna minu tunnis ning meenutavad, et tuleb rahulikuks jääda ning oma asja edasi ajada.

Saturday 29 September 2018

Teine õppenädal ülikoolis ehk kursakaaslased räpivad ja Mürakarud ruulivad


Ma olen väsinud! Kohe täitsa nii väsinud, et vanaema tuli teisest Eesti otsast Tallinnasse meile külla ja siis hakkas mingi jutt seentest pihta ning mul vajusid silmad laua taga istudes kinni. Ikka täitsa lõpp, kui raske on olla õppija. Ja siis veel teha ümberlülitusi õpetajataks/juhendajaks. Liia jagas üks päev Facebookis minu ajajoonele, et tulin talle siis sellise pildiga meelde....


Õnneks 39 veel mõne aasta kaugusel ja loodetavasti sellega kaasa tulev väidetav õpetaja välimus selles vanuses. Kui viisin läbi katse kursusekaaslastega väljas istudes, et kui vanaks mind peavad, siis üle 30 ei julgenud peaaegu keegi pakkuda. Ehk nii reaalselt kui teiste silmis veidi aega veel sinna.

Igatahes, kui esimese nädala postitus Facebookis oli puhas emotsioon, siis nüüd ka veidi detailsemalt mõned asjad kirja, sest tõesti plaan ülikooli ajal blogida kõike seda uut ja põnevat, mis järgnevad aastad kaasa toovad. Ega kõike kindlasti kirja ei suuda panna, sest muidu peaks iga õhtu korraliku postituse tegema, aga hea on nädala lõpus näha, mis emotsioonid veel üleval ja selle põhjalt see kõige olulisem ehk kirja ka saab.

Tundub, et tagant poolt ette poole ajas liigun, sest esimese asjana tahab lahtikirjutamist reedeõhtune viimane seminar (infotöö ja noorteinfo), kus kursus oli kuueks grupiks jagunenud ja igaüks teemamapi pidi esitama kindlal teemal. Esitlused võtsid fantastiliselt kokku selle, kui mitmekülgne me kursus on ja kui palju põnevamaks see elu teeb. Esitlused pakkusid suurepärast konkurentsi noorte FLL esitlustele varieerudes slaidiesitlustest videoteni, vahele üks poster, üks veebileht (noor.digiabi.ee) ja lõpetades räpiga. Kui Rasmus räägib rasedusest, Eneli tõmbab prillid ja nokamütsi pähe ning Getter suudab iga teema kohta isikliku sõprade/tuttavatega seotud näite tuua, siis on naerupahvak iga mõne aja tagant loengus garanteeritud. Kui peale loengu lõppu keegi soovib kõigile head ja teatab, et kolme nädala pärast näeme, siis lööb väsimus jälle välja, sest see Mürakarude kamp, kes suudab süstida energiat sinusse isegi siis, kui pea trummeldab kolmandat päeva järjest ja palavik tahab vägisi voodisse kamandada, valgub mööda Eestit laiali.

Aga pole hullu, meil on kursuse grupp ja chat Facebookis, mis meid kontaktis hoiab. Ma saan au ja kiitusega öelda, et teise õppenädala keskpaigaks olid kõik 29 Noorsootöö TPNR/18 kursuse liiget grupis olemas. Ma endaga täitsa rahul, arvestades, et esimese hooga ma polnud kindel, kas ma üldse julgen ülikooli esimesel päeval infotunnis paberilehekest auditooriumisse laiali saata, et palun andke oma e-posti aadressid, et saaksin grupi luua. Tegelikult ma ikka väga rahul, sest ma pean veelkord ütlema, et meil on kuramuse vinge kursus. Vanuse, kogemuste ja tausta poolest hullumeelselt lai valik inimesi, kel esmapilgul ei tohiks midagi ühist olla, kuid tundub, et see soov olla noorsootöötaja on uskumatult tugev magnet, mis meid ühendab ja toimivaks seltskonnaks loob. Ma täiesti ausalt ütlen, et ma näen siin ka potentsiaalseid konfliktiohte, aga see saab suurepäraselt näitama, kuidas me need lahendame ja kas üldse noorsootöötajateks sobime. See oht aga ei vähenda kuidagi seda, et meil väga hea klapp omavahel on. Ka siis, kui ma saadan Tõnisele ja Rasmusele sõnumi, et tasa ja Anne teatab, et kas saab juba vait. Tundub, et me piisavalt täiskasvanud, et austada teiste piire ja seisukohti.

Üks tore ühendav hetk oli veel sel nädalal, kui kursusega välja läksime istuma. Tekkis küsimus esimesel nädalal, et kas peaks kursusega midagi korraldama ja üpris üksmeelne vastus oli, et kindlasti. Niisiis paar küsitlust Facebookis ning saigi kokkulepitud aeg. Loomulikult kõige "mõistlikumale" päevale - paavsti külaskäigule. Sellest päevast ise võiks juba kirjutada pikalt, alustades sellest, kuidas üks hetk 15-20 minutit enne esimest loengut muutus kursachat eriti aktiivseks ja tuli terve rida põnevaid ettekandeid, pilte ja videosid sellest, et kus keegi parajasti kinni istub. Parim pilt (Katrin, ära pahanda) ka nüüd blogis sellest, kuidas ülikool põhimõtteliselt nähtav, aga no ei jõua kohale. Saan aru, et lõpuks lõppes asi sellega, et Katrin nõudis ennast trammis välja ja trammijuhi väide "ma ei tohi seda teha" jäi ikkagi lõpuks kaotajaks :D


Ma kirjutasin enne aga hoopis sellest, kuidas kursusega õhtul väljas käisime. Enne selle juurde jõudmist tuleb mainida veel, et paavst oma külaskäiguga veelgi usukaugemaks vähemalt meie kursust tegi, sest hilinemine sellehommikusse loengusse tähendas aplausiga tervitust, seega keegi polnud rahul tekkinud olukorraga. Mina polnud ka rahul, sest selle tõttu oli minul, kes Tallinna söögikohtadega ikka üldse kursis ei ole, veelgi raskem ~20 inimese jaoks istumiseks mõnusat kohta leida. Õnneks Sandra pani teadmised ja tutvused mängu ning Kochi trahter meid kuutteist vastu võttis, kus me siis hoogsalt enda jaoks keskkonda sobivamaks hakkasime mööbeldama (mitteformaalne õpe peab toimuma mugavas keskkonnas või mis?). Selle õhtu kohta pole öelda muud, et see, mis kursaõhtul räägitakse, see sinna ka jääb. Välja arvatud geopeitus, mille tegeliku olemuse Kinnega nii mõnelegi kursakaaslasele ehk selgeks suutsime teha. Igasuguse austuse juures väga toreda õppejõu vastu, aga - õppimine kõrgkoolis ei pakkunud geopeitust, vaid lihtsalt aardejahti.

Mürakarud peale aardeleidu

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis tegelikkuses oli plaan hoopis muudest asjadest kirjutada, aga seekord siis nii. Kui suutsid lõpuni lugeda, siis oled tubli ja täitsa lubatud meeldimine Facebookis panna, et teaksin, et keegi on kübekesegi siit leidnud, mis aitas lõpuni välja venitada ;)

Sunday 16 September 2018

Welcome to the age of zombies!

Mul on vaja kirjutada! Mul käivad hood peal, kus ma tunnen, et nii palju on kogunenud ja isegi kui ma räägin, siis jääb see tunne, et lõplik tõde on haarde ulatuses ning ainus võimalus selleni jõuda, on kirja panna mõtted. Ja ....

  1. kuna ma tunnen, et see aasta (või järgmised kolm aastat) saavad eriti põnevad olema;
  2. keset esimest ülikooli nädalat tuletas blogi ennast meelde;
  3. tahan kirjutada seda, mida mõtlen, mitte seda, mida e-kirjad nõuavad (tänane kauni pühapäeva saldo näiteks 56 e-kirja ja 2 tundi);
  4. Liis helistas täna (mõni väljakutse ehk?! ;) ),
.... siis tundub, et märke ei tohi lugemata jätta ning blogi tuleks kasvõi mõneks ajaks taaselustada.

Kokkuvõtvalt võiks alustada, et läksin uuesti ülikooli, roboringides on hoopis uus dünaamika ning ma tegelen bitchi geeni arendamisega endas. Viimase lahtiseletamisest peaks ehk alustama, sest see kõlab nii koledasti ning viisakamalt öeldes enese väärtuse ümberhindamisega ja enesekehtastamisega vastavalt sellele, kuidas iseennast ja enda aega ning energiat hindan. Nimekirjas tagurpidi tagasi liikudes on väga huvitav, kuidas viiendal õppeaastal roboringide juhendajana on igas koolis miskit täiesti uut ja põnevat juhtumas, dünaamika on täiesti teine ning loodetavasti ei lase see mu tööl rutiiniks muutuda. Ülikool on kõige ägedam väljakutse sel aastal ning teatavas mõttes ka prioriteet (üks osa enda ümbermõtestamisest on see, et mina ise rohkem esikohal). Väike kokkuvõte esimesest nädalast on vaid kliki kaugusel mu Facebooki kontol.

Ahjaa, ja üle väga-väga pika aja käin regulaarselt trennis - tere taas, kallis võrkpall. Nii tore on, kui leiad tee aktiivsete inimeste juurde nagu on Mart ja Kristy, kes viitsivad ja tahavad organiseerida mänge. Hinnake selliseid inimesi enda ümber ja öelge rohkem kui korra aitäh. Seega veelkord aitäh teile! 

Mida ma üldse tahtsin kirjutama hakata alguses, aga kukkus kuidagi teisiti välja, oli see, et mul on viie jalaga kindel taburet ning kui keegi küsib, et kuidas läheb, siis ma saan öelda, et ma olen õnnelik ja tunnen ennast elusana. Viis jalga on siis suhted, ülikool, töökoht, võrkpall ja minu tasakaal.



P.S. Postituse pealkiri on puhtalt mingi jääk eelmisest postituste seeriast, millel kindlasti oli mõte taga, aga enam sisu kirjutada ei oska... Samas pealkiri äge :D 

Monday 31 October 2016

Sunday 30 October 2016

Parimat geopeitusest ehk blogin oma parimad logid [2015 vol 2]


Minu parim geopeituse logi ja ka video on leitav eilsest postitusest "Palju õnne, Liina", aga see ei tähenda, et teisigi põnevaid seiklusi eelmisel aastal ei olnud, kuigi kindlasti mitte nii naljakaid.

Tilgutaja (leidsime 10. august 2015):
"Appi! Uskumatu, kui kaua võib ühte aaret otsida. ...
Aga, lõpp hea, kõik hea, kui ma lõpuks vihaselt pärast logide lugemist hunniku otsa tormasin sõnadega "kuidas kurat kõik leiavad ja ma nii pime olen?!" 10 sekundit hiljem oli aare käes.
Ahjaa, üks asi veel. Lõpuks tagasiteel jäi jalg kuskile taha kinni ning ma plärtsatasin maha. Kõvasti, aga stiilselt selle eest. Kujutage ette mingit fantaasifilmi, kus superkangelane või niisama kangelane kuskilt alla hüppab. Tihti maanduvad nad ühele põlvele ja käsi maas. No minu asend kukkumise lõpuks oli ka umbes selline. Ainult, et kuradima rohkem valus oli kui filmikangelastel."

Valge Torn (leidsime 13. august 2015):

"Dessant Paljassaare Paljaks
Katkeid rühmajuhi märkmetest
Missioon 1: Luureandmete kogumine
Maabumine toimus 18:00. Ilmaga meil ei vedanud - soe ja päikesepaisteline. Vastuluure agente (ehk mugusid) oli palju, lisaks hirmutussalgad porgandpaljaste inimeste näol. Esimene objekt edukalt leitud ning huviobjekt tuvastatud. Maskeerusime jaapani turistideks/piltnikeks. Varsti kaotati huvi meie vastu ning lisaks luurefotodele saime ka esimese signaalmajaka tööle.
Järgmine sihtpunkt: Geto."
Geto (leidsime 13. august 2015): 


"Dessant Paljassaare Paljaks
Katkeid rühmajuhi märkmetest
Missioon 2: Kohalike oludega tutvumine
Liigse tähelepanu vältimiseks valisime otseima tee läbi padriku ja pilliroo. Taktikaline ebaõnnestumine. Retk oli vaevarikas ning kulgemine aeglane. Võsast välja ragistades tõmbasime neljajalgsete valvurite tähelepanu, mis õnneks kiiresti hajus. Kaasa võetud tehnoloogia toimis hästi ning varsti olime mere ääres. Asusime teist signaalkarbikest otsima. Pärast mõningast segadust ning loomulikku maskeeringut avastasime selle. Toestasime peidukohta. Kaval.
Järgmine sihtpunkt: Paljassaare puzzle."

Paljassaare puzzle (leidsime 13. august 2015): 


"Dessant Paljassaare Paljaks
Katkeid rühmajuhi märkmetest
Missioon 3: Koodimurdmine
Veidi koodimurdmist võõral territooriumil on vajalik sõjakavalus. Saime edukalt hakkama. Esimene signaalmajakas sai kiiresti tuvastatud. Teisega läks veidi aega, aga saime sellegi tööle. Kolmas läks edukalt, kuigi okastraat tahtis rajalt maha võtta. Neljas samuti õnnestunult, okastraat taas ohustamas. Lahendus tuli lihtsalt, esimene variant kohe õige.
Viimane sihtpunkt: Võimalik missioon."

Võimalik Missioon (ei leidnud 13. august 2015): 





"Dessant Paljassaare Paljaks

Katkeid rühmajuhi märkmetest
Missioon 4: Kindluse vallutamine
Signaalmajakad said kõik tööle, seega ootame nüüd lisavägesid ja peame taktikalisi plaane, millist sõjatehnikat on vaja ehitada või kohale vedada, et kindlus vallutatud saaks.
Eelmised sihtpunktid: Valge torn, Geto, Paljassaare puzzle."










Saturday 29 October 2016

Palju õnne, Liina!


Laulusõnad ütlevad, et täna on Liina sünnipäev ja seda ei juhtu igapäev. See juhtub nii umbes täpselt kord aastas. Ja nagu ma juba mainisin, täna on Liina tähtis päev. 

Üks õige kommuuni aukülaline nagu Liina seda on, tuleb loomulikult kommuuni koogi ja krõpsu ja veini ja muu hää-paremaga seda tähistama. Et meist ei jääks mulje kui muidukoogisööjatest, siis võtsime ennast kokku ning koormasime ta kingitustega üle. See oli küll kerge liialdus, aga ilusat ja kasulikku said Liina käed täis küll. Lisaks viis Liis meid välja sööma Tallikesse ja Pullikesse, kus nautisime suurepärast teenindust ning hiiglaslikke ja väga maitsvaid portsjone. 

Lõpetuseks viisime Liina geopeituma. See oli täiesti kogemata, aga tuli hiigelhästi välja. Üle pika aja tegime päkapikupüramiidi (tuntud ka kui "päti tegemine"). Tüüpiliselt käib see nii, et Liina on alumine päkapikk ja mina mina ronin üles, samal ajal Liina ägiseb all. Seekord sai Liina rõõmustada, kui Liis oma poolemeetrised kontsad alt võttis ja ise ülemine päkapikk oli. Kõik oli aga asjata, sest selgus, et täiesti vales kohas tegime tsirkust. Õnneks totaalses pimeduses geojumal tegi Liinale kingituse ning ta nägi kahtlast objekti. Sai veidi nalja, Liis sai video, saime ka nimed logiraamatusse ning lõpuks sain mina käeosavust aarde tagasiupitamisel näidata.

Nüüd istume kodus, mugime kooki ja naudime Eesti parimat Pavlovat. Kuna Liina tuli hommikul nagu Pipi, hea ja parem ehk kingitused teistele tema sünnipäeval, siis siitki Liinalt kõigile lugejatele üks kingitus (pikem lugu video kohta Kurna Oja 2 logis):


PALJU ÕNNE, LIINA!