Parimat geopeitusest ehk blogin oma parimad logid [2014]

Geopeitus on üks vahva mäng, mis viib paikadesse, kuhu muidu ei satuks. Parim viis seda kirjeldada on ehk nii:

Geopeitumine on väga lihtne. Sisestades teiste poolt peidetud aarde koordinaadid oma GPSi, leiad aarde üles, teed kirje totsikus olevasse logiraamatusse ning soovi korral saad muljed kirja panna ka internetis. Siia postitusse kopeeringi mõned enda logi(killu)d aastast 2014, mis ehk annavad edasi geopeituse rõõmu ja kerget hullumeelsust.

Salme KK (leitud 14. oktoober 2014):

"Seisame meie nullis, otsime seda pikkust ja näen eemalt, kuidas kolmene kamp meie poole vaatab. Teeme siis Liinaga nägu, et ega meie ei otsi midagi, lihtsalt seisame tänavanurgal ja ma sosistan, et kahtlane kamp, kindlasti peiturid. "Mis peiturid?!" Mina vastuseks, et geo-peiturid loomulikult. Pool minutit hiljem jalutavadki ligi ning küsivad, et kas leidsime juba. Aga me ei saanud ju otsida, nad jälgisid :) Viiekesi hakkame siis ringi vaatama ning meie õnneks on noormeestel pikkust küll ja aare tuleb oma peidukast välja. Ajame veidi juttu, logime ja lähevadki teed lahku. Tänud peitjatele ning veelgi suuremad tänud geopeituritele, kellega kokku sattusime, sest endal oleks küll pikkusest puudu jäänud ning sellised lõbusad kohtumised on väga lahedad!"

Kose jalakäijate sild (leitud 19. oktoober 2014):

"Kell 12.56 lõpetasin eilsete aarete logimise ning pealehele naastes märkasin, et Harjumaale on uus aare tekkinud. Teatasin sellest Liinale ning tegin ettepaneku seda otsima minna. Olles mõtte kõva häälega valjult välja öelnud, taipasin kui jabur see on ning hakkasin juba sõnu tagasi võtma, aga.... Liina pilgus oli hullu geopeituri säde tärganud ning 10 minutit hiljem (ehk 1h10min pärast aarde avaldamist) olime Tallinnast aarde poole teele asunud. Veidi enne kahte olime kohal, 0-punkt koheselt märgatud ning esimesse võimalikku kohta näpud ka pistetud. ... lõpuks tegime silmadega kindlaks, kus karp asub. Ja siis alles hakkas nalja saama. Peidukoht võib olla 1,0, aga kättesaamisega sealt olid hoopis raskemad lood ning vaja läks abivahendit ja mu ilus helesinine jope on tugevasti värvi vahetanud. Kogu protseduur võis päris totter välja näha, aga lõpuks sain karbi kätte (kell 14:07) ning siis jooksuga autosse logima. ... Mälestuseks karbi otsimisest sain ka korralikud kriimud käe peale. Tänud peitjale, üks igavesti hullumeelne seiklus sai sellest täna! :)"

Stroomi 2 (leitud 19. oktoober 2014):

"Viimane aare sel õhtul, leitud umbes 20.30 pilkases pimeduses. Mõistatus ise lahenes kohe, kui Liina selle enda kätte sai, leidmine oli palju keerukam. ... Nulli lähedale jõudes tekkis küll tahtmine ümber pöörata, sest pimedas ei tikkunud sinna [võssa], aga kui GPS teatab, et 30 meetrit aardeni, siis on raske ilma proovimata ümber pöörata.

1) Miks minna ringiga, kui saab otse läbi võsa.

2) Miks minna otse, kui saab ringiga mööda teerada.

Need kaks lauset kirjeldavad hästi meie teekonda aardeni. Lisaks täiesti jabur telefoni GPS, mida ma täna korduvalt olen lubanud mitte kunagi, mitte mingil põhjusel enam kasutada, sest pigem oleks võinud tähtede järgi orienteeruda, kui seda hüplevat konna järgida. Hetkel, kui Liina üritas palavikuliselt sealt miskit välja võluda, otsisin mina aku tühjust tähistava piiksuva telefoni taskulambiga ringi ning oma suureks imestuseks teatasin, et aare on leitud - ilus geokuhi vaatas vastu. Kuidas see meil õnnestus, siiamaani aru ei saa, ikka palju õnne pidi olema ja visadust. Mina oleks ümber pööranud hetkel, kui ma ähvardasin oma telefoni sinna samasse põõsasse visata, aga Liina kangekaelsus hoidis meid nii kaua nulli lähedal, et ma õigesse kohta komistasin. Tänud peitjale, lihtne mõistatus ja aare ka ilusas kohas (soovitame soojalt valges sinna minna)!"

Linnaõhk teeb vabaks (leitud 3. november 2014):

"Oi, küll oli hea meel, kui selle leidsime, hakkasin kohe naerma selle aarde leiu peale! Esimese trepiastmete lugemisega jõudsime pissihaisu urkasse (ühe eelneva logi põhjal välistasime selle pärast veidikest otsimist). Edasi hakkasime vihje järgi tegutsema, aga sammud ei klappinud ja kompass ei töötanud, seega lõpuks vedasin Liina ikka tunde järgi arvatavasse õigesse kohta ning vahtisime seal nagu totakad ringi. Lõpuks ei jäänud lihtsalt muud üle, kui tuli näpud õigele asjale külge panna ja Liina selle ära tegi. Ma veel ütlesin, et ära näpi seda, pahandus tuleb niimoodi, aga poole lause pealt lõpetasin. Super teostus! Uskumatu, et üles leidsime, senimaani nii geniaalsete asjade leidmisega silma pole paistnud. Suured tänud peitjale, väga lahe!"

Hõbedased maod (leitud 3. november 2014):

"See oli hilise õhtutunni huvitav seiklus. Eelmise aarde juures raskusastmeid ja kirjeldust lugedes oli esimene mõte see vahele jätta, aga pakkusin välja, et lähme vaatame vähemalt ära, siis järgmine kord teada, mis ettevalmistusi vaja teha. Jõudsime kohale, taipasime kohe ära, et üks kahest kohast on õige, aga kumb? Lugesime logisid ja samal ajal käis mõte nagu tennisepall ühest äärmusest teise: lähme koju <-> ronime kõrgustesse. Lõpuks olles kindlad, kust turnima tuleb hakata, otsutasime, et Liina läheb käib üleval ära. Tegime vajalikud ettevalmistused (kindad kätte, pastakas ja telefon taskusse, pealamp pähe) ning Liina asuski teele. Poolel teel tekkis mul mõte, et ma tahan ka ikka aaret näha, aga üles keeldusin ronimast, sest kõrgusekartus ikka piisavalt suur. Viskasingi Liinale siis nöörirulli järele. Aarde leidis Liina kiiresti, sidus nööri ümber karbi ja lasi mulle alla logimiseks. Siis aare jälle "liftiga" üles ning Liina kord sisu kontrollida ja aare tagasi peita. Vaatamata hilisele kellaajale nägime ka mugu, kes autoga tuli ja lähedal olevasse hoonesse läks, aga ta ei pööranud meile vähimatki tähelepanu. Veidi ekstreemne, aga samas lõbus aare. EVEJ. Tänud peitjatele!"

Kopli veetorni (leitud 8. november 2014):

"Kolm on kohtuseadus. Seekord sai siis korraliku varustusega [redeliga] mindud, mis täna poest soetatud (mitte küll vaid selle aarde pärast, kuid osa süüd lasub aardelgi). Läksime küll hilisel tunnil, aga sellegi poolest sai haledalt mugule [mitte-geopeitur] vahele jäädud. Tuli tüüp torni juurde, pani suitsu ette, üritas küll nägu teha, et ta kogemata seal ning siis teatas, et torni sisse ei maksa ronida. Ma vastu, et kui see plaanis, siis võtaksime suuna ju akna poole. Selle peale tal enam miskit öelda polnud ning meie pikalt valmis mõeldud legend, kuidas me uurime Eesti veetorne ning nende taastamisvõimalusi, ei saanudki käiku minna. Pärast seda sai vastavad tegevused minu poolt tehtud [ehk siis ronitud], et aare kätte saada ning kiire logi. ... Erilist positiivset tunnet selline inimeste nina all askeldamine ei jäta, aga samas, ega keegi ei sundinud meid ju seda logi kirja saama ka. Tänud peitjale!"

Homme tuleb maailmalõpp (leitud 20. detsember 2014):

" ... Kohapeal oli imelik, no mitte ei tahtnud ma uskuda, et Liina on telefoni õiged koordinaadid toksinud. Veidi otsisime, üritasime vihjet sobitada sinna paika, aga selle mõtte viskasime kiiresti kõrvale. Lõpuks saime õigele asjale küüned taha (väikese abivahendiga, mis kohapealt leidsime) ning kiire logi. Koht oli veidi pettumus, näha polnud tõesti midagi, aga meid nähes oleks ilmselt nalja saanud, kuidas üks naine kive kangutab ning teine päkapikumütsiga kõrval vahib ja õpetab, millist kivikest järgmisena võiks proovida."

Kahe Karu (ei leidnud 21. detsember 2014):

"Tere, mina olen Mai ning mul on oht sõltlaseks saada (ning mis hullem, Liina endaga musta auku kaasa vedada). Kõik tuleb ausalt hingelt ära rääkida, sest ainus võimalus probleemiga tegeleda, on tunnistada, et sõltuvusel on kandepinda oi kui palju :) 

Niisiis, nii 23.00 paiku õhtul hakkan mina jaurama, et und ei ole ja tahaks aardeid otsida. Viisingi Liina nii kaugele, et ta andis käsu kätte, et valigu ma aarded välja ning 15 minutit hiljem olime Tallinna aardeid kiusamas. Lähenes südaöö ning ma hakkasin Liinale meelde tuletama, et ta peab nüüd hakkama GP lehte kontrollima, sest me niikuinii üleval ja stardivalmis. Lõpuks pärast pikka ootamist tuligi uus aare ning oh seda õnnetust kui nägime, et mõistatus. Sellele vaatamata hakkasime mõlemad oma telefonis vastuse kallal pusima ning pärast kümmet minutit olid pooled numbrid käes. Otsustasime, et päris huupi ei hakka ka öösel ringi sõitma ning võtsime suuna koju. Hing aga ei andnud rahu ning kodus jätkasime koodimurdmist ning saime peaaegu kõik numbrid kätte. Olles üpris rahul endaga, kerisime nii kella kahe paiku magama. 

Täna hakkas kadeduseussike hinges kriipima, et teised said õige vastuse kätte ning hakkasingi geokontrolli jõuga roheliseks toksima. Aega võttis, aga sain ka viimase numbri õigeks. Nüüd tuleb edasi vaid Liinat veenda, et peaks väikese jalutuskäigu varsti ette võtma :)"

Maailmalõppu oodates (leitud 24 dets 2014): 

"Olles kodus kaardilt vaadanud umbkaudse asukoha, hüppasin autost enesekindlalt välja ning tegin paar sammu. Pärast seda tekkis aga segadus, sest ettekujutus oli, et aare on kalmetest kaugemal, kust vaid lumine väli vastu vaatas. Nii ma siis lihapirukat mugides tatsasingi lumes ringi, Liina GPSga järel, mis ei tahtnud kuidagi halbade ilmastikutingimuste tõttu tööle hakata. Lumes mütates leidsin lõpuks peidukoha, mille lõpuks GPS ka heaks kiitis. Hakkasime siis nullis lund ümber kuhjama, et peidukat tuvastada. Pärast minutijagu kühveldamist suunas Liina mind õige peidukoha juurde, mida olin juba korra vaadanud. Väga tore teostus."

... ja ka nii.

Nii võib geopeituda ...